13:0 ja hooaeg läbi!

Pühapäevane hommikupoolik algas ilusa ilma ja suure hulga küsimustega. Oma liigavõidu juba paar vooru tagasi kindlustanud Vändra meeste esindusel oli vaja leida vastuseid nii mõnelegi huvitavale asjaolule. Kas liiga võidetakse kuivalt, ehk ilma ühegi kaotuseta? Kas ületatakse löödud väravatega 100 piir? Kas vastasvõistkond annab üldse võimaluse meie meestele ja tuleb kohale? Vastuseid hakati otsima koheselt kui Alexela buss Türi staadioni metsanurgast paistma hakkas. Vastasele au andes sõideti hooaja viimasele mängule kohale. Tõsi seda küll 8 mehega, aga siiski. Üliilusas sügisilmas alustatitgi mängu. Vändra mehed said väljakule saata mängijaid, kes muidu vähem platsil tegusid teha saavad. Kui vastane tegi meie poistele elu kergemaks mängides nelja kaitsja, ühe pooliku ja kahe ründajaga, siis sopane ja ülipehme Türi metsakombinaadi staadion oli mõlemale meeskonnale suureks ja raskeks vastaseks. Ülikeeruline oli sellisel väljakul midagi ilusat korda saata, aga siiski tingimused selles osas olid ju võrdsed ja mängida tuli. Kohe esimesel rünnakul pidanuks nooruke Toomas Mangusson meid juhtima viima, kuid kahjuks just väljakust tingitud puude läks liialt pikaks ja väravavaht noppis palli ründaja jalalt. Loogilise jätkuna hakkas võimalusi tekkima. Kõik löögid ja üritused lendasid aga selgesti väravaraamist mööda. Kui jõutigi puurimehega silmistsi, siis oli vastase viimane lootus alati parem. Skoori avas aga järjekordsest 1vs1 olukorrast Jaanus Jõulu, kellele oli antud tabamus esimesks sellel hooajal. Koheselt otsiti ka teist väravat, kuid Toomase kauglöök lendas latti, seejärel ei suutnud Mihkel üle mängida kindameest, mida samuti ei suutnud ka Artur, kes pani teele kauglöögi. Mida ei suuda teised, selle tegi ära aga sõdurpoiss Oliver, kes keskkaitsest palli sai, sellega vastase väljaku poolele tüüris, paar söötu sõpradega meisterdas ja lõpuks palli tugeva löögiga tahanurka toimetas. Vastasele au andes üritasid ka nemad palli saades seda enda käes hoida, kuid mängijate arvu erinevuse tõttu neil see siiski väga hästi ei õnnestunud. Kaks väravat löödud ja õhus oli küsimus kes lööb sellel aastal sajanda värava? Meie suurim väravameister Toomas Mangusson oli just õige mees seda tegema. Juba mitu võimalust luhanud härra seekord võimalust käest ei lasknud ja meeskonna sajas ja enese 22. värav oli sündinud. Ei möödunud palju aega, kui jala sai valgeks ka noorim mees mudasel mängupaltsil. Tublisti võidelnud Mihkel pääses taas väravavahiga silmitsi ja toimetas mänguvahendi kena löögiga väravasse. Kuigi võimalusi tekkis iga nurga alt, siis esimesel poolajal rohkem väravaid lüüa ei õnnestunud.

Kohe teise poolaja alguses tehti ära kohe neli vahetust, et ikka kohale tulnud mängijad ka aasta viimases kohtumises oma panuse saaksid anda. Rünnakulõpetamise harjutusena kulgenud kohtumine sai peagi värava lisa. Jala sai valgeks mõne minuti väljakul viibinud vahetusmees Ranet, kes vastase kaitse eksimuse ära kasutas. Väravaid hakkas sündima nagu seeni, sest vastane hakkas selgelt väsima ning olude sunnil pidi vigastuse tõttu väljakult lahkuma ka Alexela üks mängumeestest. Lühikese aja jooksul sahisatsid võrku veel Ranet, kahel korral  Toomas Eier ja Silver Kurg, kes oma võimalust ootas pikka aega, korra oli täpne Indrek Oja. Tõelise iludusega sai hakkama Rein kontus, kes saatis teele kauglöögi pea 25 meetrilt. Pall otsustas lennata tagumisse ristnurka nii täpselt, et isegi paber ei oleks mahtunud kera ja raami vahele. Kohtumise lõpu poole nihutati ettepoole Maigo Vaakmann, kellel see aasta veel värav löömata. Kõik võimalused tekitati just temale, et noormees oma esimese värava vastase võrku meeste liigas siiski ära saaks lüüa. Peale mitmendat üritust saigi Maigo karistusalasse kaptenilt ilusa tsenderduse ja sisuliselt koost lõpuvilega 13-da palli peaga ka väravasse lõi. Kohtumise lõppedes saadi kõik vastused oma hommikustele küsimustele. PSK Alexelale veelkord au ja kiitus, et hooaeg raskustele hoolimata kenasti lõpuni mängiti.

Selleks korraks siis sedamoodi. Eelmisel aastal õnnetul kombel II liigast pudenenud meeskond täitis sellel aastal eesmärgi üheskoos kõikide toetajatega ja tõusis taas aste kõrgemale. 22 kohtumisest võideti koguni 19 ning kolmel korral mängiti viiki. Sellise esitusega teeniti 66 võimalikust silmast 60, edestades teist kohta 10 punktiga. Vastase võrku löödi 110 palli ja enesele lasti lüüa murettekitavad 22. 24 mängumehest sai jala valgeks koguni 20 meest, kelle hulgas oli ka väravavaht Toivo Teetsmann. Rõõmu teeb see, et ainsa satsina Eestis meeste konkurentsis ei kaotatud tänavu ainsatki kohtumist, millega minnakse kindlasti ajalukku. Suurimateks väravalööjateks osutusid Toomas Mangusson 22, Ranet Lepik 18 ja Toomas Eier 13 tabamusega.

Need kõik on siin numbrid, mida tulevikus hea meenutada, aga mille turuväärtus järgmistel hooaegadel kindlasti kolinal langeb. Seega uute eesmärkide poole minnes peab meeskond tugevalt edasi pingutama, sest niisama ei kingita mitte midagi.

JK Vändra Vaprus tänab kõiki käesoleval aastal meie liigas osalenud meeskondi ja soovib teile edaspidiseks vaid edu ja sportlikku õnne!