Emotsionaalne võit!

Pühapäeva varahommik sõidutas meie mehi pikale päevale Saaremaale, kus ootas keskpäevaks ennast Salme staadionile kohale vedanud JK Sörve meeskond. Teekond oli küsimusi tekitav, kuna koju pidid jääma mängijad kes vigastatud, tööl või kaartide tõttu karistust kandmas, aga lõpuks siiski paarteist asjaarmastajat kaasa tulid, kellest siis treeneril valik teha tuli. Teades Saarlaste sitkust ja võitlusvaimu eeldasime ülirasket mängu, nagu ka kõik eelnevad omavahelised kohtumised seda näidanud on. Ainsaks eeliseks enesele pidasime HÜJK Emmaste poiste abi, kes neljapäeval meie vastastega mängides neid 120 minutit piinasid. Võib öelda, et ilmselt see ainuke trump meid sellel pühapäeval kaunil Saarel ka lõpetuseks päästis, sest ülipalav ilm ja harjumatult pehme murulapp olid kõike muud, kui olukorda lihtsustavad asjaolud. Küll mänguliselt ootasime vähemasti vastaselt üritamist, kuid treener üllatas meid ja valiti hoopis ülimalt kaitsev taktika, mis kogenud treeneri ka peaaegu tulemuseni viis. Mänguliselt mäekõrguselt üle olnud Vändrakad aga ei suutnudki esimesel poolajal midagi peale poolvõimaluste luua, aga ilma norimata ei tekkinud Sörve esindajatel poolikutki võimalust. Harvad pikad söödud meie väljakupoolele langesid pea alati kaitsjate saagiks nagu ka kõik meie tsenderdused vastaste omadele. Kindla momendini jõudis aga peale vaheltsöötu Rait Sõrmus, kes palli enesele ette peatas ja see järel viielt meetrilt kogu jõuga väravast mööda saatis. Oma õnne karistuslöögist sai proovida ka Ranet, kuid kindamees püüdis löögi kindlalt. Nipet-näpet olukordi loodi veel, aga Sõrve tugev kaitsemäng päädis vaid kiidusõnu, kuna ennastsalgavalt võideldi iga sentimeetri eest. 0:0 seisult mindi hädavajalikule puhkepausile, et vähekenegi kopsud õhku täis saaks tõmmata.
 

Ka teine poolaeg ei toonud mängupilti mingitki muutust. Vaprus valdas palli ja oli valmis vastase kontrateks ning kohalikud kaitsesid ja ootasid oma võimalust. Kurb on tõsiasi, et reaalsete võimalusteni jõuti alles kohtumise lõpus, sest saatus tulnuks otsustada juba hulga aega varem. Aga võta näpust. Nagu öeldakse, siis üks võimalus tekib mängu jooksul kindlasti ja see tekkiski. Pikka audi karistusalasse toimetanud Sõrve mehed võitlesid palli enesele ja kolme mehe vahelt sooritaud löök maandus seal, kus ta Vapruse silmis maanduda ei oleks tohtinud. 0:1 au ja kiitus vastasele, kes nagu ennegi öeldud valis taktika, mis neid sellel päeval päästa võis. Lisaks kaitses istumisele tegi mängimise veel raskemaks pisike nõks kohalike poolt, mis väljendus pallipoiste puudumises. Tõsiselt palju aega võttis mänguvahendi toomine kaugelt värava tagant või metsatukast, mis aga väärtustas veelgi enam soorituste täpset täitmist, kuna aega mängimiseks ju marjulkäimise pärast sedavõrd palju ei jätkunud. Korra tundus juba, et rong on läinud, kuid meeskond ja selle vaim leiti siiski ülesse ja pingutati kõigest väest lõpuni. Oma võimaluse viigistamiseks saadi siis, kui peale penalti välja meelitamist asus lööki sooritama kapten Karel Otto, kes aga palli tugevalt ja täpselt posti põrutas. Eksimine on inimlik, kuna eelnevas olukorras oli kaheldava otsuse teinud ka kohtunik, nii et õiglus jäi jalule. Viimased kümme minutit hakkas aga juhtuma. Riskeerides kolme kaitsjaga mängimist õigustas end sedavõrd, et esimesed pealelöögid väravale suudeti teha just kohtumise lõpus. Kui mõned üritused olid juba meelheitlikud, siis ühest karistusalast tehtud löögile jäi väravavaht küll ette, kuid kõhust välja põrganud pallini  jõudis paar minutit enne kohtumise lõppu esimesena jaole silmapaistev kaitsemees Artur Ojala, kes viigi kerge varbakõksuga jalule seadis. Kui enne kohtumist viigiga kuidagi leppida ei tahtnuks, siis see olukord tekitas pigem rahulolu, kui pettumust. Peale väravat taastati esialgne formatsioon, kindlustamaks ikkagi kättevõidetud seisu. Kohtuniku poolt antud lisaminutid päästsid seekord võidu siiski mandrimeestele. Kaitseliinis võidetud pall toimetati kiirelt keskväljale, kust Ranet sellega karistusala poole rühkima asus. Noormees seljatati aga ebaausate võtetega, mis ei jäänud märkamata ka kohtumõistjal. Sama mees asus ka palli taha, et sooritada karistuslöök paarikümne meetri kauguselt. Kuigi kumm oli tühi ja suss surises all, siis selleks löögiks suutis mängiv treener ennast sedavõrd siiski kokku võtta, et pall lendas tugeva löögiga värava alanurka. Rõõmupidu võis alata, sest nüüdne olukord oli vesi juba Vändra veskile ja arvestades senist mängukäiku kohalike väravat seekord küll näha kusagilt ei olnud. Viimased hetked veeretati rahulikult lõpuni ja pikk tagasitee koju võis alata.

Pühapäeval 5. augustil kell 14.00 ootavad Vändra Vapruse pallurid aga kõiki oma poolehoidjaid kauaoodatud avamängule Vändra staadionile, kus vastaseks üliohtlik FC Nõmme United nimeline meeskond Tallinnast.

JK Vändra Vaprus tänab vastaseid hea õppetunni eest ja soovib FC Kuressaare duublile vaid jõudu ja jaksu!