Keila tegi ajalugu, mis Vändrale ei sobinud.

Pühapäeval jätkus Esiliiga B hooaeg Keilas, kus meie meeste esindust ootas ees kohalik Keila JK. Huvitav kohtumine seetõttu, et mõlemad meeskonnad on liigas uustulnukad, tõsi Vändra küll langes liigasse ja Keila tõuais II liigast, kuid sellest olenemata oli teada, et säärane sildistamine ei tähenda selles kohtumises midagi. Meeskonnad olid omavahel varasemalt kohtunud madalamates liigades neljal korral, kus korra mängiti just Keilas 1:1 viiki ja kolmel korral olid selgelt paremad Vändra pallurid, kuid ka see ei tähendanud tanaseks enam midagi. Teada oli, et tuleb põnev ja võitluslik kohtumine ja nii ka läks. Seekord võib öelda, et asjad klaariti ära juba esimesel poolajal. Vastane põrutas külma kõhuga, küll õnnega pooleks juba esimesel kolmveerandtunnil meie poiste võrku kolm vastuseta palli, millega sisuliselt ka mängu saatus otsustati. Meie poiste lohutuseks võib öelda, et kõik väravad olid selged individuaalsed ja meeskondlikud prohmakad, mida ükski vastane selles liigas ka kasutamata ei jäta. Väravate autoriks koduste poolel siis TiiT Tikenberg ja kahel korral Oliver Suur. Omad võimalused, ka sellised kust raskem mööda lüüa, kui sisse, olid ka Vändra meeskonnal, kuid kahjuks seekord väravavõrk ei sahisenud. 

Teisel poolajal pandi selgelt mänguliselt juurde. Oldi enesekindlamad, julgemad ja suudeti vastu võtta otsuseid, mis ka vastasele probleeme tekitas. Kohati näidati palli valdamisel sellist mängu nagu meeskond ootab, kuid kahjuks ohtlikuks muutada suudetakse väge vähestel kordadel. Oma osa meie poiste mängulises ülekaalus oli kindlasti ka see, et vastane väsis selgelt ja juba esimese poolaja lõpus võideldi väsimusega, mis aga kompenseeriti nede poolt tugeva tahte ja spordimehe vaimuga. Võime ju enda lohutuseks öelda, et esimene veerandtund teisest pooalajast vastane meie väljakupoolele ei sattunud, kuid tark ja ennastsalgav tegutsemine koduseinte toel oli see, mis lõpuks siiski maksvusele sai. Kuigi momente tekkis mõlema värava all, siis alati ohtlikumad olid Keila pallurid, kuid ka neil oli sihik paigast või päästis Hans oma tõrjetega meeskonna. Korra jõudsid sihile ka Vapruse mängijad, kui Ranet mängiti Aare söödust 1vs1 olukorda kindamehega ja meie mees olukorra ka realiseeris, kuid äärekohtuniku tõstetud lipp suluseisu märgiks oli asjakohane. Mängus jagati ka mõned kollased kaardid, mis iseloomustas veelkord mängu olemust. Kohtumise lõpus said Keila mängijad proovida ka penalti löömist, kui mitmeid aastaid Levadia ridadesse kuulunud Henry Rohtla löögiõnne proovida sai. Nagu tavaks on saanud, siis Rohtla õnnestumine Hansule penaltipunktist on alla 50% ja sedasi juhtus ka seekord. Mees põrutas enda teenitud karistuslöögi kogu südamest põiklatti. Sellest olenemata suutis kodumeeskond teha ajalugu ja esmaskordselt seljatada meie meeste esinduse selge ja kindla 3:0 vahega. 

Palju õnne vastasele ja suured tänud publikule, kes Keila staadionile sellel ilusal päeval kaasa elama tulid!

Kahjuks meeskond korralikku hoogu ülesse ei ole veel suutnud võtta, kuid esimene võimalus vigade paranduseks on juba pühapäeval 9.04.2017 kell 13.00, kui kohtutakse Tallinnas sealse Kalevi U21 meeskonnaga.

Kohtumie staadionil!