Liidrite heitlusest viik!

Nädalavahetusel, 23. juulil alustasid meie mehed oma teise ringi kohtumistega. Seekordseks vastaseks Türi metsakombinaadi staadionil oli tabelis teist kohta hoidev Keila JK esindus. Hooaja esimeses omavahelises mängus võttis Vändra meeskond raske 2:1 võidu, mis on omakorda ainsaks kaotuseks vastasele sellel hooajal. Kuna mäng oli tabeliseisu mõttes ülioluline, siis oligi oodata armutut võitlust ja seda jaguski mõlemale meeskonnale küllaga.

Mängu sai paremini käima külalissats, kes veeretas mänguvahendit ülima enesekindlusega, kuigi kuiv suvi on jätnud oma jälje staadionile ja kohati selle üsnagi konarlikuks ja mängijatele vägagi keeruliseks on teinud. Keeruline oli sellel päeval ka ilm, mis küttis mehi nagu kergemat sorti saun. Kraadiklaas näitas 29 kraadi sooja ja päike paistis pea kogu kohtumise lagipähe. Sellest hoolimata olid sellel ilusal keskpäeval kõik tingimused võrdsed ja võrdsed olid ka meeskonnad, kes mõlemad olid tulnud pingutama ainult võidu lootusega. Ühed lootuses käristada vahe juba pikaks ja turvaliseks, teised aga viimases lootuses omavehelises kohtumises vahe vaid tibatillukeseks muuta. Etteruttavalt võib öelda, et kumbki kohale sõitnud meeskond oma tahtmist ei saanudki. Nagu mainitud, siis kohtumist alustasid paremini külalised, mis lühikese aja möödudes ka väravaga kroonitud sai. Nimelt meie paremäärelt alguse saanud Keila rünnak oli juba takerdumas kaitsjatesse, kuid siiski suudeti viimasel hetkel mängida appirutanud mees löögile umbes 20 meetrilt. Löök oli sedavõrd täpne ja tugev, et maandus ülitäpselt meie puuri alumises nurgas. Kurvaks teeb asjaolu, et parema tahtmise korral oleks jõudnud Alfred Vesselov vastast segama ja löögile oleks jala vahele ulatanud Ranet Lepik, kuid mõlemad mängumehed lootsid sellel hetkel vist vägevamate jõududele, mitte enesele. 1:0 ilusast kauglöögist ja aeg ennast tõsisemalt liigutama hakata. Ei möödunudki palju aega, kui keskväli selgelt oma kontrolli alla saadi ja üsnagi korralikult kombineerima hakati. Hakkasid tekkima poolvõimalused, kuid parim moment skoori suurendada tekkis hoopis vastasel. Keskväljal hätta jäänud Vändra meeste kapten Karel Otto üritas survest vabanemiseks tagasisöötu väravavahile, kuid sooritust tuli sedavõrd ebaõnnestunud, et Keila ründaja ja puurimees Jürgen Plado pidid alusatama võidujooksu kerale. Mehed olid palli juures pea võrdselt, kuigi jah peab tunnistama, et ründaja sai teha puute esimesena, mis vastu väravavahti põrkas ja sealt edasi keskvälja suunas lennu ette võttis. Kuna meestel kiirused selleks hetkeks olid väga suured, siis ei jäänud ka kokkupõrge olemata, millest kahjuks väljus vigastusega Keila mängija. Tegu oli siiski õnnetusega ja seega soovime vastase ründajale kiiret paranemist. Külalised soovinuks sellisest olukorrast loomulikult penaltit, kuid kohtuniku igati õige otsus oli seekord vile puhumata jätta. Kui ei lööda ühe värava all, siis vana tõde ütleb seda, et juhtuma hakkab teise all. Ja nii läkski. Audist mängu pandud palli sai enese valdusesse Ranet, kes karistusala lähistel sõbraga seinasöödu tegi ja seejärel tugeva löögi väravale saatis. Tegu oli justkui koopia vastaste juhtväravast, mis lendas samuti posti kõrvale küljevõrku. Väravast indu juurde saanuna paranes ka kodumeeskonna mängupilt. Vastane muutus närvilisemaks ja hakkas rohkem eksima. ei möödunudki palju aega kui keskväljalt leiti etteliini kena vaheltsööt Ranetile, kes osavalt teda liiga lähedalt katnud kaitsja üle mängis ja kera peos ka vasturutanud väravavahist möödus. Puurilukul ei jäänud muud üle kui mängijat sikutada esmalt särgist ja seejärel juba jalgadest, mis suure ja tugeva mehe lõpuks siiski kukutas. Ilmselgelt viimase lootuse viga ja pidanuks järgnema punane kaart, kuid seekord piirdus kohtunik vaid penalti andmisega. Kuna väljakul Indrest ei viibinud, siis kokkuleppe kohaselt sooritab sellist lööki Ranet, kes seekord ka kindlalt palli tühja nurka saatis. 2:1 ja aeg vastasel käik juurde panna. Võitlust oli palju, pall käis ühe värava alt teise alla, kuid otsusaval hetkel ikka põruti. Mängu saatuse võinuks selgeks teha poolaja lõpu eel ründes teravalt tegutsenud Toomas Mangusson, kes mängis üle nii kaitsjad, kui ka kindamehe, kuid ei suutnud terava nurga alt palli tühja väravasse saata. See olukord võinuks otsustada kohtumise saatuse. Kui ei löö üks, siis lööb aga teine. Paar minutit enne puhkepausi teenisid vastased karistuslöögi, mis lennutati kasti. Esmalt üritati seal käärlöök,i mis aga osutus hoopis sööduks. Õnnetul kombel sai lahtisele pallile esimesena jaole vastase mängija, surmas selle meie hinnangul enesele küll käega ette (kuid see-selleks) ja seejärel tulistas tugevalt kuuli püüdmatult ülanurka. Ilus sooritus poolaja lõpuks ja seis taas viigiline 2:2. Õppetund jällegi, et ei tohi valvsust kaotada ja mängijaid maha magada.

Poolajal arutleti, mida saaks paremini ja mida võib vastane mõelda võib ning eelkõige puhati tulisest heitlusest ja kumast päikesest. Oli arvata, et vastane suunab oma kiiruse meie ühele äärele ja seega vangerdasime koheselt, tuues sisse noore kuid kiire kaitsja Maigo Vaakmanni ja suunasime oma kogemused teisele äärele. Vastane üritas taas rohkem mänguvahendit oma valduses hoida ja leida käike just äärte kaudu, mis neil lõpuks ka õnnestus. Nimelt hindas pallilendu valesti meie paremäär Rein Kontus, kelle eksimust ei jõudnud lihvima ka Indrek Oja ja sellist kingitust vastane kasutamata ei jätnud. Võites palli kihutas ta enneolematu kiirusega meie värava suunas ja koksas palli Jürgeni jalge vahelt seisuks 3:2. Hetkeks tundus, et kodumeeskond on murtud ja mängusaatus otsustatud, kuid sellest hoollimata oli tollel laupäevasel keskpäeval saatusel varuks veel igasugu trikke. Kiirelt tegi Vändra lühikese aja jooksul kolm vahetust, mis pidanuks juurde tooma noort ja värsket verd ning eelkõige lisakäigu oma mängule. Teravalt hakkas tegutsema noor Mihkel Jürgenstein ja teisel äärel võttis just ründefaasis olukordasid oma peale suur ja tugev, kuid vähe treenitud Indres Põder. Just Indrese läbimurretest hakkas tekkima poolvõimalusi. Kuid vändrakate viigivärav sai alguse siiski teiselt äärelt, kust oli võimalus sooritada karistuslöök. Lööki asus tegema kaitses hiilgavalt tegutsenud Toomas Eier, kes saatis palli karistusalasse, kust noor ehk väike Toomas selle meeste vahelt peaga maa põrkest lati alla toksas. Seis taas viigis ja kõik algab nullist. Vastane üritab lisaks äärtele vahelduseks ka kauglööke. Meie poisid rõhusid rohkem Indrese kontratele, millest lõpuks ka kasu lõigati. Kaitses võidetud pall toimetati kiirelt keskväljale, kust omakorda leiti paremäärelt ülesse Põder, kes kappas mööda raudteed otse vastase kasti suunas. Poolel teel tekkis mängumehel idee sööta karistusala keskele Toomas Mangussonile, kes ühe puutega kodumeeskona taas juhtima viis. Uskumatu mäng, mida selleks hetkeks küll enam maha ei tahetud mängida, kuna lõpuni jäi umbkaudu 7-8 minutit. Targo Kaldoja mängumehed arvasid aga teisiti. Nagu esimese poolaja lõpus suudeti veelkord viik jalule seada just mõni minut enne lõpuvilet. Seekord sai vastase rünnak alguse meie meeste enese rünnakust, kus lihtsalt vale ostus sai saatuslikuks. Keskväljal vale söödu vahelt napsanud Keila pallurid võtsid viimasest õlekõrrest koheselt kinni ja sooritasid suurelt kiirusel pealelöögi, mis Jürgeni kätest värava ette lahtiseks jäi. Nagu sellistes olukordades ikka on enamjaolt esimesena jaol just ründemängija ja sedasi läks ka seekord, kui pall maandus just viimase jalast meie võrgus. 4:4! Milline mäng ja milline lõpp. Tahtmist ei saanud kumbki meeskond, kuid tulemusega peavad mõlemad siiski rahule jääma, kuna seis võinuks mõlemale poolele mingil hetkel kurvemini lõppeda. Loodame, et vastase ründaja hooaeg saadud vigastuse pärast lõppenud ei ole ja et tuline heitlus liiga esikoha pärast saaks ka peale laupäevast kohtumist edasi kesta.

Treener kiidab kõiki väljakul käinud mängijaid, kuid eelkõige toob ta esile kapteni tegutsemist platsil, mis oli seekord kõigile eeskujuks! 

Igaljuhul tänud vastasele vägeva mängu eest. Tänud pealtvaatajatele, kes olid kohale tulnud ning õppetund neile, kes sellisest põnevuslahingust ilma jäid!