Mehed said, naised ilma

Laupäeval 09.10 2010 pidasid meie mehed maha tulise lahingu FC Tarvastu meeskonna vastu ja seda just viimase koduväljakul. Kuigi kevadine kohtumine oli lõppenud meie poiste 5:1 võiduga, siis vaadates tabeliseisu oli oodata väga rasket mängu, väga tugeva vastase vastu. Kuna Vändra satsile on iga mäng ellujäämise mänguks, siis ei teinud asja lihtsamaks ka asjaolu, et matšist pidid eemale jääma erinevatel põhjustel mitmedki põhikoosseisu mängijad, eesotsas punase kaardi teeninud Indrek Oja, töökohustuste tõttu Toomas Eier, väiksemate vigastuste pärast meie noored tuusad Hans Naano, Greth Kaas ja Maigo Vaakmann, ning teadmata kadunud oli ka eelmise hooaja väravamasin Indres Põder. Seega tuli läbi ajada 12 mängijaga, kellest üks tuli  kaasa võtta ka Pärnust, ning katsetada tuli eksperimentaalset koosseisu.

Kohe mängu alguses näidati ülesse suurt tahet punktid koju tuua ja kõik pingutasid kõvasti. Pall veeres kenasti jalat jalale ja tekitati ohtralt momente. Ei olnud kusagilt näha, et vastane võib avada skoori, kuid just sedasi juhtuski. Eesliinis kaotatud kera toimetati kiirsti ründajateni, kes ei jätnud võimalust kasutamata ja koduvõistkond asuski 15. minutil vastaste kapteni Tairo Orava löögist ootamatult 1:0 juhtima. Karupoisid ei lasknud aga juhtunust pead norgu ja üritasid edasi, kuna ennegi ju tagaajajarollist võitjaks tuldud. Mäng jätkus nagu ennegi peamiselt Tarvastu väljakupoolel kombineerides, kuid väravani jõuti alles 30. minutil. Artur Ojala mängis kena seinasöödu Ranet Lepikule, kes möödus ühest kaitsjast ja põrutas palli tugeva löögiga väravanurka. Vahetult enne väravat oli viga sanud vastaste üks kaitsjatest, kes viibis väljaku ääres tohterdamisel. Kõigest kolm minutit hiljem kasutasid vapruslased oskuslikult ära Tarvastu vähemuse ja Artur Ojala viis juba külalised kohtumist 2:1 jutima. Kasti saadetud pallil oli esmesena jaol Ranet, kelle pealöök maandus Arturi jalal, kes selle kenasti kiirelt võrku sokutas. Koheselt oli võimalus väravaarvet suurendada meeskonna raudvaral, kes üritas Toomas Mangussoni tsenderdust puuri saata käärlöögiga, kuid kahjuks suutis väravalukk soorituse tõrjuda sama mehe pea peale, kes põlvili asendist üritas tugevat pealööki, mille siiski puurimees püüdis. Paaril korral püüdsid vändrakad ka kauglööke, kuid Karel Otto ja Kaarel Kaarlimäe seekord väravaraami tabada ei suutnud. Rõõmu kestis meie poistele vaid viieks minutiks, kuna taas kiirest kontrarünnakust skoorisid kodus mängivad Soe küla elanikud. Täpi i-le pani seekord Meelis Allik, kes edestas võidujooksus meie keskkaitsjaid ja ka väravasuul seisnud Toivo Teetsmanni. Oma viimast sõna esimesel poolajal ei olnud selleks ajaks aga Vapruse mehed andnud. Kui käimas oli poolaja viimane minut, mängis vasakul äärel oma vastase üle Artur, kes söötis palli väravaesisele, kus seikles Toomas Mangusson, kes erinevalt Võruga mängust sellest kohast enam ei eksinud ja koksas näsa ühe puutega kenasti tahanurka. Esimese poolaja kokkuvõtteks võib öelda, et juhiti teenitult, kuid endale lastud kaks väravat olid kindlasti liiast.

Teine poolaeg algas rahulikult. Mõlemad meeskonnad kuidagi kompisid teineteist, kuigi kohe algusest peale oli näha, et vastane üritab meid murda kiirete söötudega ette, mis oli ka õigustatud, kuna nemad ju saavutasid oma esimese poolaja võimalused just sedasi mängides. Meie pallurid üritasid aga jätkata sama joont, kuna kui vastane lasi tuli ju mängida. Kahju on vaid see, et olnemata ohtratest võimalustest, ei õnnestunud rohkem väravalukku lahti muukida. Esmalt luhtas hea võimaluse Artur Ojala. Seejärel jäi kindlusest puudu Sirmo ambosel, et pall tugevalt võrku tulistada. Kaarel Kaarlimäe tugev vasakujala löök vuhises napilt mööda värava ristnurgast. Palju ei jäänud puudu Ranetil, kelle võimsa karistuslöögi suutis väravavaht vaevu lati alt tõrjuda. Samas nõelasid palli kaotuse korral ka vastased meie väravat teravalt ja näitasid, et ka nemad on väljakul olemas, pidades maha lugematul hulgal võidujookse meie keskkaitsjate Mihhail Kravtšenko ja Oliver Ojalaga. Mehed pingutasid aga kõvasti ja pidasid kenasti vastu, luues ka ise ohtralt kombineerituid rünnakuid,mis lõppesid ka löögiga. Kuna valdasime rohkem palli, väsisid ka vastased, kes tahtmatult hakkasid tegema ka kergemaid vigu. Karistulööke saadi proovida iga nurga alt. Parim võimalus eduseisu suurendada oligi Ranetil, kes saatis 25 meetrilt teele tõsise pommlöögi, mida väravavaht nukra pilguga vaid saatis, kuid kahjuks vuhises nahkkera kiirel hool 20-30 cm üle värava. Tõsiasi, kui ise ei löö lüüakse sulle. Nagu eelnevalt mainitud võitsid vastased oma kiirrünnakute tulemusena mängu lõpus mõned nurgalöögid, millest kahjuks üks ka lõpuks väravas maandus. Nimelt mängisid vastased nurgalöögi lahti kogenud mängumees ja treenrite koolitajale Anti Rosenbergile, kes palli kenasti karistusalla toimetas, kus esimesena oli sellele jaol Ingemar Almre, kes palli peaga võrku sahistas mängu 85. minutil. Vändrakad kui ka kodumeeskond üritasid kõvasti järelejäänud viie minutiga võitu endale jätta, kuid mida enam ei tulnud oli värav. Kohtunik lõpetaski mängu peale Ranet Lepiku 16. meetrilt sooritatud lööki, mille väravavaht kindlalt püüdis.

Antud vooruga kindlustati endale see, et otse enam liigast välja ei kukuta, kuid oht üleminekumängudeks säilus siiski. 10 real paiknev Vändra võistkonda ajavad taga veel JK Sörve ja Türi JK Ganviks, kes on meie meestest vähem kogunud vaid kaks silma. Samas on õnnestumise korral teoreetiliselt võimalus saavutada veel sellel aastal 7 koht, aga selleks peavad kõik märgid meie kasuks pöörduma. 

Täname FC Tarvastut heade mängude eest ja loodame teie tugeva esindusega kohtuda ka järgmisel hooajal sama pingelistes mängudes!

Päev hiljem tuli lubjamasin taas plärisema panna Vändras, kuna naistele oli külla sõitmas tabeli liider FC Flora II Tallinnast. Vastase tugevust näitab asjaolu, et kolme kohtumisega oli löödud Vändra võrku 18 vastuseta palli. Erand ei olnud ka seekord. Kuigi neiud võitlesid ja punnisid kenasti, oli jõudude vahekord ikkagi selge. Poolajale mindi tänu õnnele ja anne Ojala heale tööle väravas seisult 0:0. Meie parim võimalus esimesel polajal värav lüüa oli Kristel Eieril, kelle löögi aga vastase puurivaht Pille Raadik raskustega püüdis. Vastane üritas seevastu nii kaugelt, lähedalt, nurga,- kui ka karistulöökidest, kuid õnn ja tahe oli see, mis Vändra neide vee peal hoidis. Sarnaselt esimesele omavahelisele mängule suudeti punnida kuni 75. minutini, kui lõpuks said külalised oma tahtmise. Esmalt kogu kohtumise üliaktiivselt mänginud rahvuskoondislane Katrin Loo sooritas kauglöögi, mis takerdus aga meie kaitsjatesse. Seejärel ei suudetud palli karistusalast minema saata ja õnnetus oligi käes. Pall maandus trahvikasti joonel Flora ründaja jalal, kes selle kenasti värava tahanurka keerutas. 1:0. Peale väravat aktiviseerus ka meie naiste mäng, kuid kahjuks olid hoopis vastsed need, kes leidsid ülesse suurest ründamisest tekkinud augud kaitseliinis ja kohtumise viimase kaheksa minutida toimetati pall veel kahel korral Anne selja taha. Seega raske, kuid selge üleolek ka sellel korral ja Flora naiskonnale õnne soovides lahkusid võistkonnad väljakult. 

Esikohale sellel aastal Vändra JK Vaprusest vastast ei olnud. Kaotati kõik neli kohtumist koondtulemusega 21:0. Flora naiskonna võimu näitab ka asjaolu, et kui nemad lõid nelja mänguga Vändra võrku 21 palli, siis teised neli naiskonda on kambapeale saanud hakkama 16 mängust vaid 20 väravaga.

Täname Flora naiskonda kena õppetunni eest ja soovime neile edu hooaja viimaseks kohtumiseks Narva vastu. Meie neiud mängivad enda viimase kohtumise sel aastal juba pühapäeval 17. oktoober ja seda võõrsil tugeva Pärnu JK naiskonna vastu.