Nädalaga kuus mängu!

Lõpuks saame rääkida ühest suurest märgi maha panekust. Nimelt nädalapäevi tagasi avasime suure pauguga uhiuue Vändra staadioni, mille avamisüritusele oli kohale tulnud pea pooltuhat inimest. Selle üritusega sai ühele poole ajajärk, mil meie klubi võistkonnad mööda Eestit ringi rändasid ja omale kodust väljakut ostisid. Ei oskagi öelda, kas tunda tuleb kergendust või hoopis hirmu edasise vastutuse eest oma pühamu korrashoidmisel, aga tõsi on see, et pea kahe aasta pikkune karjamaal treenimine on selleks korraks möödanik. Selle eest suured tänud kõigile, kes staadioni rajamisele abiks olid ja suured tänud meie suurele jalgpalliperele, kes pika ja raske perioodi üle elasid. Ka esimene kohtumine oli planeeritud just avamisüritusele. Kui päevad enne esmakordselt muru proovida saanud pallurid ootasid oma võimalust esineda koduste seinte vahel, siis ükskord see aeg ka kätte jõudis. Ja rõõm oli seda suurem, et kohtumisele FC Nõmme Unitedi vastu oli omasid kaema tulnud pea 400 silmapaari. Sõna otseses mõttes oli täismaja rahvast, kellele paigaldati ka lisapinke ja meie rõõmuks seisis suur hulk inimesi ka väljaku ääres ja toetas omasid kõigest väest. Erilisele sündmusele oli Jakobsoni Productioni poolt paigaldatud väljaku äärde ja mitmele poole mujale koguni kuus videokaamerat, mis jäädvustasid selle suure peo ka korralikult ajalukku.

Kohtumine algas aga väga närviliselt ja kompivalt. Väike ärevus ikkagi sees, kuna paljudele oli ju esmakordne sellise publiku ees mängimine ja võidu tahe kammitses ka pisut. Õnneks oli vastane kohale tulnud korraliku satsiga ja pärastlõunast sai igati huvitav jalgpallimäng. Kui Vändra püüdis kombineerida küllaltki ebaõnnestunult, siis Nõmme vasturünnakud olid üsnagi ohtlikud. Mitmel korral pääsesid vastased ilusasti löögile. Parimad võimalused raksatasid postis ja korra riivas pall ka põikpuud, kuid üldjoontes said Vapruse kaitseliin üsnagi kenasti vastase ohjeldamisega hakkama. Omad momendid tekkisid ka kodusatsil, kuid napilt mööda löödud pallid ja väravavahi korralik tegutsemine viis võistkonnad puhkepausile 0:0 seisult.

Poolajal tsipa asetust ja mängumehi vahetanud Vändra alustas teist perioodi väga ilusasti. Pall liikus jalalt jalale ja momente hakkas tekkima. Peale pisikest kombineerimist leidiski Rait Sõrmus karistusalasse sööstnud Raneti, kes mänguvahendi tugevalt värava eest läbi söötis. Tagumises postis koksas palli võrku Vändra Vapruse suvine täiendus FC Viljandi meeskonnast Kaarel Kaarlimäe, kes oma puutega meeskonna juhtima viis. Ülev tunne, kui kogu tribüün rõõmustab omade edu üle. Kuid pidu ei kestnud kaua, kuna peagi näitas kohtunik penaltipunktile, mille üle ka vastased ei osanud esmalt rõõmu tunda, kuna viga antud olukorras nägi ainult kohtunik. Toivo väravas ja nõmmekas palli taga. Löök ….  ja tõrje!!! Kõik justkui kena ja ilus, kuid piirikohtuniku lipulehvitus tähendas kellegi eksimust. Meie puurilukk tegi ilmselgelt palju samme löögile vastu ja ei jäänu muud üle, kui lööki korrata. Uuesti sama seis ja uuesti sama stsenaarium. Vastane lööb ja kindamees tõrjub ning seekord kõik reeglitepärane. Oh seda õnne ja rõõmu, mis aga jällegi pikalt kesta ei saanud, kuna pea kümne minuti möödudes said vastased üsnagi süütust olukorrast oma tahtmise. 1:1 oli tõsiasi ja pusiti edasi. Surve kaldus pigem Vändra pallurite kätte ja poolikuid võimalusi luhati järjest. Tublisti ja meeskondlikult kaitsesid ka Nõmme meeskonna mängijad, erilist kiitust peab avaldama puurivalvurile, kes näitas ülesse väga enesekindlat mängu. Kuid tekkis olukord, kus ka tema oli võimetu ja pidi Kaarel Kaarlimäe jalast teele saadetud mänguvahendi korra  veel võrgust välja noppima. Löögile eelnes ilus individuaalne läbimurre. Kohtumise viimased minutid üritasid omakoda vastased kõigest väest viigipunnid Tallinna kaasa viia, kuid seekord siiski 2:1 töövõit Vändrasse ikkagi jäi!

Reedel, 10. augustil said oma etteaste teha Vapruse C klassi poisid, kellele oli külla sõitnud Jõhvi poiste meeskond. Peale pisikest alguse kohmetust said ka nemad oma sööduvärgi käima ja peagi avas skoori meeskonna kapten Martin Pärn. Paarikümnelt meetrilt teele saadetud löök lendas ilusasti üle väravavahi ja maandus kõigi rõõmuks väravavõrgus. Ei möödunud palju aega, kui oma üks vs üks olukorra realiseeris meeskonna suurim väravakütt Harris Jürissaar, kes vasturutanud kindamehest palli mööda lõi, mis postipõrkega ka väravas maandus. Peale 2:0 seisu mäng rahunes ja poisid lasid natuke ka jala sirgu, mis sai koheselt ka vastase poolt ära karistatud. Liialt kerge nurgalöögi kinkinud meeskond pidi end lööduks tunnistama peale pisikest saginat karistusalas, kust vastase ründaja meeste puntrast siiski mänguseisu kitsamaks tõmbas. Õnneks kõlas peagi ka kohtuniku puhkama minna lubav vileke, mis meeskonda vastase surve alt päästis.

Teine poolaeg olid poisid jälle kui ümber sündinud. Võideldi iga palli eest ja üritati palliga mängida rahulikult ja targasti. Ühe korraliku rünnaku lõpetas ilusa pealöögiga Martin Pärn, kes Jargo Pert`i tsenderduse kindlalt realiseeris. 3:1 ja tundus, et mäng on selleks korraks tehtud. Kui Harrise soolo 4:1 väravaga lõppes oli vastane lõplikult murtud ja vastupanu muutus pea olematuks. Kohtumise lõpus sai kübaratrikiga hakkama Harris, kes lõpetuseks adikera tühja võrku sokutas. 5:1 esimesest kodumängust ka C klassi esindusel.

Päev hiljem sõitsid meie D klaasi karud külla Märjamaale, kust eelmisel korral kibeda kaotusega tagasi tuldi. Seekord võidumõtetega välismängule sõitnud meeskond pettumust ei valmistanud ja koju naasti koguni 9:1 võiduga. Väravate eest hoolitsesid viiel korral Ronaldo Tiismaa, kahel korral tabas väravat Jan Erik Enok, korra said jala valgeks Kevin Künnaas ja Aron Lemets. Oma järgmise kohtumise peavad selle vanuseklassi poisid juba kolmapäeval, kui sõidetakse Pärnusse külla Kalevi SK esindusele.

Tihedaks kiskus aga pühapäev. Maha tuli pidada koguni kolm kohtumist, millest kaks leidsid aset Vändras ja õhtune II liiga mäng Tallinnas. Keskpäeval astusid võistlustulle Vändra Vapruse duubelrivistus, kellele oli külla sõitnud Tartu meeskond nimega Löök. Kevadine madistamine oli lõppenud 4:2 vastase võiduga ja seekord taheti ju kindlasti tagasi teha. Võib julgelt väita, et meeskond sai hakkama oma parima esitusega, kuid kahjuks selleks ikkagi ei piisanud. Küll domineeriti mänguliselt, siis ikkagi asusid vastased poolaja keskel 1:0 juhtima. Omad ei jätnud aga jonni. Gert Kivistik kasutas süllekukkunud võimaluse ja realiseeris kena vaheltsöödu viigiseisuks, milliselt ka puhkepausile mindi.
Nagu eelmises omavahelises mõõduvõtus algas ka seekord teine mängupool kiire vändrakate väravaga ja nagu eelmine kord, sündis värav nurgalöögist. Reinu selle päeva nurgakad olid väga head ja teravad ning seekord suunas Jaanus palli kindlalt ja tugevalt peaga väravasse. 2:1 juhhuuuu! Vapruse surve ei lõppenud. Paar minutit hiljem kordus samasugune nurgalöök, mille Jaanus jälle peaga väravapoole suunas. Joonel seisnud kaitsja oli aga osav ja klaaris palli minema. Vastase rünnakud hakkasid pigem kontrateks muutuma, mitte positsiooni ja söödumänguks. Vahepeal suutis jällegi Jaanus jõuda väravale väga lähedale, kuid kahjuks maandus pall põiklatis ja seega mänguseis ei muutunud. Ja kui ise ei löö, siis lüüakse sulle. Nooruse rabedusest keskväljal kaotatud pall saadeti kiire diagonaaliga meie väljakupoolele ja terava nurga alt Toivo Teetsmann üle mängitigi. Korralik sooritus vastase jalast seadis jalule 2:2 viigi. Oli selgelt näha, et vastane hakkab väsima ja meie poisid püüdsid aina rohkem. Kuid kohtumise tagumisel poolel näitas tahet ülesse vastaste kapten nr 8, kes otsustas üksinda terve kaitseliini üle mängida ja kahjuks ei suutnud meeskonda päästa ka terve kohtumise kenasti tegutsenud Toivo. Kohtumise viimased minutid kulgesid selgesti Vändra karude dikteerimisel, kuid kahjuks mis oli hukule määratud, sinna see ka läks. 3:2 võit Tartu vutimeestele, kes loodetavasti ei pääsenud Vändrast kerge nahaga. Kahju, et seekord sedasi läks, kuna poisid mängisid välja korraliku partii ja meie silmis väärinuks vähemasti punkti, kui mitte kolme. Edu Löögile edaspidiseks!

Kohe peale duubelrivistuse mängu oli kord meie mõmmibeebide käes, kes oma esimesi samme Eestikatel alles teevad. 50 pealise publiku ees jäädi E klassi kohtumises kohe vastase tugeva surve alla. Kui tegelased Pärnu SK Kalevist olid ametis peamiselt ründamisega, siis meie mängijad oli surutud sügavale oma väljakupoolele, kus meeleheitlikult kaitsmisega tegeleda tuli. Kahjuks seekord tuulest müürile vastast ei olnud ja väravaid hakkas sündima igast väljaku nurgast. Meie poiste eredamad hetked sündisid harvadest vasturünnakutest, millest üks isegi posti raksatas. Löögi sooritajaks Marlon Kivisild. Tulemused hoolimata tegid korraliku partii treeneri hinnangul Hanno Tamm ja Oliver Liske, mis ei tähenda muidugi, et teised mängus osalejad kehvasti mängisid. Kahjuks sellel päeval pisikestel värav löömata jäigi ja oma võrgust nopiti palle välja koguni 15 korral! Pea püsti ja edasi!!! 

Kui staadionil kodinad kokku klopsiti, ootas bensukas juba tuttav valge buss, et meie vanimaid pallivõlureid Tallinna poole sõidutama hakata. Õhtuses mängus ootas enesele külla Vändra meeskonda HÜJK Emmaste. Varakevadises kohtumises lepiti omavahel sõbralikult viiki ja kerget mängu loodetavasti ei oodanud kumbki meeskond. Kohale jõudes silm puhkas. Väljak, mis ees ootas oli võrratu, millel mängimine vaid puhas nauding. Pikka nautimist kodusats aga meie poistele ei pakkunud. Kohe kohtumise alguses oli näha, et plaan külalisi paika panna on ilmselge ja ründama hakati eriti maruliselt. Kui esialgu Vapruse meeskond püsis kenasti koos ja vastasel üsnagi raske auke leida, siis aja möödudes aina ohtlikumaks rähnide üritused osutusid. Korraliku partii tegi meie puurilukk Hans, kes päästis meeskonda nii mõnelgi korral. Alguse ehmatusest üle saanud Pärnumaa mehed kogusid end tsipa ja said ka ise ühtteist väljakul korda saata, kuid kindlasti peab tõdema, et punasärgid olid ründefaasis kordades ohtlikumad, kui meie tublid sõdurid. Ja just siis, kui tundus, et mäng on käima saadud, toodi mõmmipunt kiirelt maa peale tagasi. Janar Tüki karistuslöök pea 20 meetrilt oli perfektne ja maandus seal, kus ta maanduma meie silmis ei oleks pidanud. 1:0 ja vastane rahunes. Pakuti kenasti külalislahkust ja lasti ka Vändra poistel söödumängust rõõmu tunda, kuid nii kui pall lähenes, külalislahkus ka lõppes. Kui Emmaste võinuks esimesel poolajal parema soorituse korral lüüa veel mõned väravad, siis Vändrakate jalast seda oodata olnuks natuke ebareaalne. Puhkusele mindi kodumeeskonna 1:0 eduseisul.

Teine kolmveerandtund algas justkui paremini külla sõitnud meeskonnale. Kuidagi ei tahetud leppida olukorraga ja kuigi senini reaalne väravavõimalus puudus loodeti siiski parimat. Mängupilt tegelikult paranes ja ka esimesed pealelöögid värava suunas sai tehtud, kuid tõsiasi on see, et kohtumise lõpuks ei tabanud ükski külaliste löök väravaraami, millest tulenevalt väga raske edu saavutada. Omad võimalused realiseerisid hoopis kodus mängivad mehed. Kuigi vastased tabasid korra veel latti, siis meele teeb mõruks see, et ka järgnevad väravad sündisid seisvatest pallidest ehk karistuslöökidest, mis omakorda näitab meie meeskonnale kätte probleemi. Selge, kuid loodan, et mitte lihtne 3:0 võit Emmastele, mis tähendas meie satsile kolmandat kaotust terve hooaja peale. Kuna Vändra otsesed konkurendid olid seekord võidukad, peavad meie poisid nüüd veel rohkem pingutama, et püstitatud eesmärkideni jõuda. Selleks saab olema esimene võimalus juba sellel laupäeval kell 12.00, kui kodusel kamaral oodatakse enesele külla üliraske vastane Keilast. Tänud Emmaste meeskonnale ja edu edasiseks, et ka teistel satsidel saaks teiega raske olema!