Nädalavahetusel anti endast kõik

Möödunud nädalavahetusel toimus meie klubi osavõtul koguni kuus kohtumist. Väljakule said joosta kõik Eesti meistrivõistlustel osalevad JK Vändra Vapruse esindused. Igas kohtumises anti endast parim ja tulemusi toodi koju igat karva.

Reedel sõitsid oma järjekordsele kohtumisele meie 2005. a sündinud lapsed. Seekordseks vastaseks olid Valga eakaaslased, kes meie jaoks uued ja huvitavad olid. Kuigi võideldi tublilt ja omati ohtralt võimalusi väravalöömiseks, siis nagu laste mängudes ikka, teinekord seis ei näita kogu pilti, kuid 0:5 kaotus piirilinlastelt oli tõsiasi.

Laupäeval alustasid esimestena 2003 ja nooremad poisid. Külla oodati Lõuna Läänemaa JK meeskond, kes tabelis paari pügala võrra kõrgemal asetseb. Kohtumine algas kohe väga tempokalt ja tundus vaid aja küsimus, millal omad juhtima asuvad, kuid väravavahi hea töö ja põiklatt päästsid seekord vastaseid. Puhkepausile mindi 0:0 seisult. Teine poolaeg näidati taas ladusat söötmise oskust ja kena rünnaku lõpetuseks Germo Pärnik ka kodumeeskonna juhtima viis. Kuigi võimalusi tekkis veelgi, siis pallimängule omaselt, kui ise ei löö, siis lüüakse sulle ja nii paraku ka läks. Kauglöögist tabas kenasti palli ja ka meie poiste väravat vastase kaitsemees ja seega tulemuseks võitluslik viik.

Pea samal ajal pidasid Pärnus maha kõva lahingi meie kõige pisemad. Suur ehmatus tuli vastu võtta juba esimesel minutil, kui kaitsja ja väravavaht ei mõistnud teineteist ja antud segaduse lahendas kenasti ära vastase ründeäss, kes kodumeeskonna kiirelt 1:0 juhtima viis. Sellest olenemata pead norgu ei lastud ja püüti väljakul ellu viia asju, mida iga päev trennis õpitakse. Õpitu kandis üsna kiirelt vilja, kuna ladusa kombineerimise lõpetuseks oli Kevin Viira see, kes 1:1 viigi jalule seadis. Ei möödunud palju aega, kui sama mehemürakas Jasper Ojala vaheltsöödu kindlalt värava tagumisse nurka suunas. Võitlust oli väljakul palju ja kõva töö tulemusena suutsid kodus mängivad pallurid segaduse meie karistusalas taas viigiseisu vormistada. Kuigi võimalusi tekkis veel mõlema värava alla ja tundus, et mäng tüüritaksegi viigisadamasse, tuli ei tea kust vatsase kauge ja tugev pommlöök, milleni väravas tublisti tegutsenud Ander Kitsing kahjuks lihtsalt ei ulatunud. Poiste kurvastuseks saadi pall võtta võrgust ja viia keskväljale ning kohtuniku vile lõpetas mängu. Vinge mäng, vinge andmine, sest meeles tuleb pidada ka asjaolu, et meie kutid võitlevad ju aasta vanematega. Tublid poisid need Vändra Põnnid!

Mis tegemata jäi põnnidel tehti ära sama päeva pärastlõunal Vändra III liiga meeste poolt. Külla oli sõitnud meeskond Saaremaalt, kellega eelnevatel hooaegadel on kõvasti ragistamist olnud. Raginat ja võitlust sai näha ka seekord. Kui kohtumise alguses tundus, et võitjast ei ole kahtlust, siis mida aeg edasi seda võrdsemaks mäng muutus. Esimese veerandtunniga pidanuks kohalikud asja ära klaarima, kuid kahjuks peale heade momentide esialgu midagi korda ei saadetud. Siiski poolaja keskpaigaks suutis Ott Madisson omad 1:0 juhtima viia. Rõõmu ei jätkunud aga kauaks, kuna Vändrale omaselt osati sepistada enda rumalustest kiired vastase kaks väravat ja taas tuli hakata taga ajama. Õnneks jätkus indu ja tahtmist võidelda koha eest päikese all ja lõpuks see päike ka paistma hakkas. Hea meel on tõdeda, et mängu saatuse otsustasid meie noored tuleviku mehed. Esmalt kena tsenderduse andnud Martin Pärn leidis karistusalas teie noore Harrise, kes viigi ühe puutega kindlalt jalule seadis. Kuigi oma lohakusest võinuks külalised mitu korda meie poiste võrgu sahisema panna, siis seekord oli õnn hoopis Vändra poolel. Kohtumise neljandal üleminutil lollitas Martin Pärn karistusalas ära vastase keskkaitsja, kel ei jäänud muud üle, kui meie noor mängumees murule seljatada. Kohtunike kindel otsus penalti määrata tundus ka kõrvaltvaatajale õige. Lööma asus sama mees, kes olukorrast maksimumi võttis, ja sisuliselt koos lõpuvilega 3:2 võidu Vändrasse jättis.

Pühapäeval madistasid aga meie naised oma selle hooaja esimesel kohtumisel Rahvaliigas liiga uustulnuka Raplamaa Rahvanaiskonna vastu. Kohtumine kulges pea algusest lõpuni meie plikade taktikepi all. Kiirelt asuti ka Britta Tšernova väravast 1:0 juhtima, kuid peale eduseisu mäng kuidagi rahunes ja muutus oluliselt võrdsemaks. Kindlasti võib väita, et rohkem võimalusi tekitasid Vändra pallurid, kuid enamat postilöögist ei õnnestunud seekord välja pigistada. Hoopis vastased olid need, kes üsna kohtumise lõpus suutsid ühe tagasi lüüa ja 1:1 viik kahe eelmise aasta finalisti ja uustulnuka vahel oli tõsiasi.

Õhtul kihutasid meie I liiga mehed Tallinnasse. Levadia, kes meie koopas neli väravat tagus tundus näljane, sest võidu korral oli võimalus neil tõusta koguni teisele pulgale pingereas. Ka meie kuttidel oli palju mängus, kuna omakorda hea tulemuse saavutamisel möödunuks ise just sellest samast Levadia meeskonnast. Kohtumine algaski Vändrale õnnelikult, kuna juba kaheksandal minutil leiti ründest Oliver, kes väravavahiga silmitsi jäädes proovis vastasest mööduda, kuid viimane rikkus määrusi, mis tähendas penaltit. Kõigi reeglite kohaselt pidanuks välkuma ka punane kaart, kuid seekord piirdus vilemees vaid kollasega. Rasmus Alles realiseeris karistuslöögi kindlalt. Kuigi kogu kohtumise oli domineerivam kodusats, teadsime, et omad võimalused tekivad ka meil. Ja nii oligi. Enesele üllatuseks leidsime ennast peagi juba 2:0 eduseisus Oliver Ojala jalast, kes kindamehe eksimuse kenasti ära kasutas. Levadia surve aina tugevnes ja täitsa poolaja lõpus said nad oma tahtmise. Karistuslöögist väravaesisele saadetud pallini jõudis esimesena just vastase pallur, kes peaga kaotusseisu vähendas. Teine poolaeg algas tugeva survega. Meeskond pidi kannatama. Esialgu saadi kenasti hakkama, kuid väsimus jalgades tegi oma. Esmalt seati viik jalule penaltist, millele Hans näpud taha sai, kuid kahjuks siiski värav. Minut hiljem leidsime end juba kaotusseisust, kui karistusalas pall Hansu puuri rammiti. Kuid sellega mäng ei lõppenud. Vastase punane kaart andis veel võimalusi mõlemale. 3:3 ja ei kellegi muu jalast, kui Rasmus Allese. Hea eeltöö autoriks oli Toomas Mangusson, kes kera kogu südamest posti lõi. Kõik oli justkui taas imeline, kuid üsna kiirelt toodi maapeale tagasi. Ei pidanud lihtsalt vastu. Veel üks võimalus ja vastane ei jätnud seda kasutamata. 4:3, palju higi, palju emotsioone, kuid kahjuks null silma.

Seekord siis sedasi!

Kohtume staadionil!