D klassi poistele viik Kuressaarega!

Kolmapeval, 15. juunil pidasid meie 1999 ja hiljem sündinud poisid maha oma järjekordse EMV kohtumise kodusel Pärnjõe staadionil tugeva FC Kuressaare võistkonnaga. Seni kaks kena partiid järjest teinud pallurid ei lubanud endale lohakust ka seekord ja võideldi taaskord välja hea esitusega viigipunktid endast tabelis eespool oleva võistkonna vastu.

Kohtumine algas küll kohe natuke kehvasti, sest juba kolmandal minutil eksis väravast väljajooksul meie kindel esinumber väravasuul Martin Pärn ja vastasel õnnestus varbanõksuga mänguvahend meie mehe selja taha saata. Koheselt oli paar poolikut võimalust vastasel veel, kuid need likvideeriti juba eos oskuslikult. Peale alguse kohmetust elavnes ka meie poiste mäng ja ei olnud kaugel viigivärav, kui meie väravamasin Harris korraliku löögi teele saatis, kuid vastase väravavaht suutis esialgu siiski ohtliku löögi nurgalöögiks tõrjuda. Mäng oli võitluslik ja pall seikles kiiresti ühe värava alt teise alla, tekitades seega palju teravust mõlemas kastis. Poolaja keskel õnnestuski Vändra poistel keskvälajl pall võita ja see kiirelt toimetada paremas ääres seigelnud Harrisele. Harris sööstis keraga ülihelikiirusel värava suunas ja leidis selle esiselt kena sööduga Mattias Kaprali, kellel oli tarvis vaid jalg korralikult vastu panna ja seis olnuks 1:1, kui mehe puude ebaõnnestus sedavõrd, et pall lendas üle pea. Selja tagant oli aga appi rutanud üks noortest mängumeestest Ronaldo Tiismaa, kes palli kindlalt ja tugevalt võrku tulistas. Ka edasine toimus väljakul võrdsete heitluses, kuid poolaja lõpus eksisid meie kaitsjad esiteks palli lennu hindamisel ja teiseks jäeti karistusala joonele vabaks vastase mängija, kes enesekindlalt palli Martinist mööda saatis. Võimalusi värava löömiseks tekkis veel mõlemal meeskonnal, kuid puhkama mindi 2:1 külaliste eduseisul.

Vahepeal oli tuul tõusnud ja vihmagi sadama hakanud, kuid sellest hoolimata toimus väljakul armutu võitlus iga sentimeetri eest. Oma parima mängu treeneri silmis tegi pisike Jan Erik Enok, keda jätkus sellel lõunal küll igale poole. Tublisti võitlesid ja üritasid oma mängu mängida ka  kõik teised väljakul käinud pallurid. Poolaja keskel jäädi tugeva vastase surve alla ja vaid õnn ja vastase poolikud lahendused hoidsid veel meie värava puutumatuna. Suurt peavalu tekitas Kuressaare vasakäär, kes möödus tihtipeale meie mängijatest lausa mängeldes. Õnneks pidas vana jalgpallitõdemus seekord paika, sest peagi oli seis tablool jällegi viigis. Nimelt napsas kenasti vahelt vastase söödu meie vasakkaitsja Markus Kapral, kes leidis ka koheselt vasakult äärelt spurtiva Ronaldo, kes palli kontrolli alla võttis ja väravavahti üle mängima tormas. Esimese löögi suutis puurilukk küll tõrjuda kuid teisel katsel paukus meie ründaja püss sedavõrd tugevalt, et 2:2 viiginumbrid oli tõsiasi. Oma jonni ei jätnud ka vastased ja üritati kõigest väest. Üha rohkem prooviti rünnata suuremate jõududega unustades oma kaitseliini sageli vaid ühe mängija, mille tulemusena said meie karud mesiterdada mitmeid kontrarünnakuid. Mõlemad satsid proovisid mitmel korral õnne ka kauglöökidest, kuid alati oli sihik paigast ära. Kui mängida jäi veel viimane minut, tekkis võimalus mõlemal meeskonnal võidupunktid omale napsata. Esmalt said vastased näidata oma karistuslöögi oskust, mis oligi väga tasemel, kuid Martin suutis raskustega palli püüda. Koheselt pika palliga mängu avanud mees, tegi sellega võimaluse meie poistel kolm kahe vastu rünnata, kuid viimane sööt takerdus kaitsjatesse. Peale seda andiski kohtunik Artur Ojala lõpuvile tasavägisele ja kiire tempoga mängule.