Mehed pidid kannatama

Kui reedel võidutsesid Vändra staadionil meie pisikesed tüdrukud, siis juba laupäeva keskpäeval tuli meestel mõõtu võtta Tartu Tammeka teise koosseisuga. Et mäng oli ülioluline mõlemale poolele, siis oli oodata armutut võitlust ja nii mäng välja kujuneski. Poisid olid mänguks igati valmis ja see andis ka kohe tulemust. Nimelt, kui tavaliselt on meie meeskonna nõrkuseks just poolaja algused, siis seekord tõestati vastupidist. Oli möödunud 7. minutit, kui Vändral oli kasutada karistuslöök umbes 22 meetrilt. Palli taha asus meeskonna vanim mängumees Ranet Lepik, kelle sooritatud löök maandus väravavahi abiga õnnelikult puuris ning seis 1:0 oli tõsiasi. Kohe peale väravat proovisid meie poisid õnne veel kauglöögist, kuid väravaht oli seekord tasemel ja püüdis löögi kindlalt. Eduseisu saadi nautida vaid 10 minutit, kuna enda rumalast pallikaotusest said vastased kasutada kiire kontrarünnaku, mis lõppes kena tsenderduse ja väikese puutega väravaesisel, mis oli sedavõrd hästi sooritatud, et väravasuul seisnud Toivo Teetsmann oli seljatatud. 1:1 ja kõik algas jälle otsast peale. Edasine toimus peamiselt keskväljal võideldes. Meie ohtlikumad võimalused tekkisid nurgalöökidest ja vastased üritasid kiirete rünnakutega Vändra poisse murda, kuid õnneks üritusteks need jäidki. Poolaja parima võimaluse eest hoolitses Oliver Ojala, kelle tugeva löögi suutis aga Tartu noor väravavaht tõrjuda.

Teine poolaeg algas sarnaselt esimesele. Kiirelt taheti ohjad enda kätte võtta ja see ka esmalt õnnestus. 49. minutil oli Vändra Vaprusel kasutada järjekordne nurgalöök, mida asus andma noortekoondislane Gerth Kaas. Tsenderdusest tulnud pallini jõudis esimesen meeskonna kapten Karel Otto, kelle pealöögist pall kõvasti latti raksatas, sealt tagasi meestesumma, kust Oliver Ojalal õnnests õnnega pooleks kera võrku sokutada. 2:1 ja käed taevapool! Edasine aga kulges Tammeka taktikepi all. Palju peavalu tekitas Meistriliiga kogemusega pallur Kristjan Paapsi, kes kenasti hoidis palli, jagas sööte ja nõelas teravalt võimalusel väravadki. Õnneks olid meie kaitsjad väga valvsad ja said kenasti oma tööga hakkama. Tratlased üirtasid kõigest väest murda Vapruse väravalukku, kuid kõik kaug-lähi-nurga ja karistuslöögid lõppesid õnnelikult koduvõistkonna kasuks, sest iga mees väljakul pingutas ühise eesmärgi nimel ja tahe oli sedavõrd suur, et kõik olid nõus ennast ohverdama. Kohati võideldi sedavõrd kõvasti et väljakult tuli lahkuga verejooksu peatamiseks. Vastase surve alla jäädes tekkisid head võimalused ka kohalikel palluritel. Esmalt õnnestus ründes tegutsenud Toomas Eieril pall kenasti karistusalas maha võtta, Ranetile edasi toimetada, kes otsustas teise lainena kaasa oodata noore mängumehe Tooma Mangussoni, kel olnuks vaja pallile vaid siseküljega 8 meetrilt hoog sisse lükata ja olnuks kindel värav. Mängumees toimetas aga jalast kogu jõudu välja pannes ja kera lendaski üle värava põikpuu. Seejärel sai Ranet löögile terava nurga alt, kuid pall maandus kahjuks valel pool küljevõrgus. Päris mängu lõpus tekkis 2-1 rünnak kus esialgu Egert Sults suutis keskväljal mehed üle mängida ja palli toimetada teises ääres üksinda seigelnud Raiko Söötmaale, kellel oli tühi tee väravani, kuid noore mängija esimene puude oli pisut ebakorrektne ja seetõttu ei õnnestunud ka löök väravle kõige paremini. Kohtuniku lõpuvile päästis seekord meie võitkonna, kes vääris olenemata teisel poolajal surve alla jäämisest kindlasti võitu, sest mehed kannatasid ja pingutasid viimase sekundini, mida paraku selle hooajal alati nähtud ei ole. Ülivajalik revanš kevadel saadud 1:2 kaotuse eest oli tagasi võetud ja ka tabelis tõusti selle võiduga antud vastasest mööda.

Tänud Tartu poistele hea partii eest ja soovime teile edasiseks edu!