Nädalavahetuselt viik ja kaotus!

Haapsalu FC Flora - Vändra JK Vaprus

Laupäeval, 07.05 alustasid meie D klassi mängijad oma Eesti meistrivõistluste teed Haapsalus sealse FC Flora vastu. Kuna tegu oli poiste elu esimese säärase matšiga, siis oli juba bussis tunda ärevust ja pinget. Võistluspaika jõudes vahetati kiirelt riided ja joosti platsile agaralt soojendust tegema. Kohtuniku vile kõlades panid palli mängu just Vändra kutid. Kohe mängu alguses panid vastased peale korraliku surve, ehmatades esialgu meie poisse sedavõrd, et kohe kuidagi ei saadud oma mängu käima. Mida aeg edasi, seda paremaks muutus ka karude mäng, mida kroonis ajalooline esimene värav selles meeskonnas Ronaldo Tiismaa jalast. Ei möödunud palju aega kui Harris Jürissaar sai proovida õnne karistuslöögist, kuid õnn oli seekord vastase poolel, kuna pall lendas tugeva raksatusega latti. Vastane üritas palli võites kiireid rünnakuid, mis esialgu midagi väga ohtlikku endast ei kujutanud. Poolaja viimastel minutitel õnnestus aga Haapsalu poistel perfektselt kauglöök, mis kahjuks maandus väravasuul seisnud Kristofer Tamme selja taga võrgus. Võrdsete heitluses lõppeski esimene poolaeg seisuga 1:1.

Oli näha, et vastane sellise tulemusega ei rahuldu ja kohe alguses hakati otsima kiiret juhtväravat, kuid pariama võimaluse tekitasid hoopis meie poisid,  kui Ronaldo Tiismaa kõmmutas tugevalt väravale, kuid puurilukk tõrjus löögi raskustega. Veel hetk hiljem oli võimalus eduseisu suurendada Martin Pärnal, kuid tema kauglöögi väravavaht püüdis. Külma veena sadas kaela hoopis vastase värav, kui vasakäärel mängiti meie kaitsja üle, järgnes sööt keskele, kust Flora ründaja selle kindlalt väravasse tulistas. Oma teisest väravast said Haapsalu mängijad sedavõrd indu juurde, et peagi koksati ära kolmas ja mängu viimasel minutil nurgalöögist ka neljas värav. Seega poiste esimene kohtumine liigas lõppeski 4:1 vastase paremusega.

Kehtna FC Flora - Vändra JK Vaprus

Päev hiljem sõidutas meid sama buss juba uude võistluspaika Valtusse, kus ootasid meie mehi ees jalgpallurid Kehtna FC Florast. Vastane asus enne kohtumist küll paari pügala võrra tabelis madalamal, kuid ka meie teadsime, et tegu on selles liigas ühe parema võistkonnaga, kellega tuleb kindlasti üliraske kohtumine. Nii kohtumine välja kujuneski. Küll oli mingil hetkel mänguliselt üle kodusats, siis jälle külalised. Etteruttavalt võib öelda, et sellel päeval jättis parema mulje siiski kodus mänginud Kehtna võistkond. Kohtumine algas vastase kerge üleolekuga, kuid samas midagi väga hullu ei olnud ka Vändra poiste esialgses esituses. Võib öelda, et esimest korda selles liigas tunnetasime ohtu igal vastase rünnakul, kuna Kehtna kiire ja kena söödumäng meenutas meie poiste paremaid päevi, mis panevad igal vastasel pea ringi käima. Liigsest ründamisest unustas kodumeeskond aga sageli kaitsetöö, mis neile esimesel poolajal ka kuhjaga kätte maksis. Ühel kiirel vändrakate vasturünnakul seljatatigi meie ründaja 25 meetril, millele järgnes karistuslöök, mida asus sooritama Ranet Lepik. Kuna mees vilet müüri sättimiseks kohtunikult ei palunud ja vastase väravavaht Vidrik juhendas eespostis valjuhäälselt oma meesterida, siis vana kalana ei jätnud mängiv treener võimalust kasutamata ning põrutas palli tugevalt tühjana seisnud tahanurka. Peale avaväravat mängupilt oluliselt ei muutunud. Kehtna veeretas keskväljal kenasti palli ja Vändra üritas kontratele, kuna vastase kaitseliin mängis enneolematult kõrgelt, mis jättis nende selja taha väga palju ruumi. Ühest sellisest ülepea söödust õnnestuski ründaja Toomas Eier mängida väravavahiga 1vs1 olukorda, kuid seekord oli parem puurimees. Kahel korral möödus paremäärel oma vastasest kiirusega ka Indres Põder, kelle esimese soorituse nurjas jällegi väravavaht ja teisel korral oli mehe sööt väravaesisele tsipa ebatäpne. Korra oli väravale lähedal ka meeskonna kapten Karel Otto, kes pääses löögile peale Arturi antud nurgalööki, kuid puurilukk püüdis ürituse. Kuid ka vastane üritas hingestatult vastuväravat. Parim võimalus tekkis peale ilusat vaheltsöötu keskväljalt, kui ründaja mängiti silmitsi Jürgen Pladoga, kes jäi selles duellis seekord peremeheks. Korra põrkas pall ka Vändra poiste latti, kui Jürgen pillas vastase kauglöögiürituse. Hea võimalus tekkis ka ühest standardolukorrast, kust vastane söötis palli mööda maad karistusalasse, kuid löök oli seekord jällegi natuke ebatäpne. Hoopis Vaprus suurendas eduseisu poolaja lõpuminuteil, kui sooritati üks väheseid korralikke rünnakuid selles mängus, mis lõppes Karel Otto perfektse ülepuusa löögiga värava tagumise nurga küljevõrgus. 2:0 eduseisul mindigi poolajale, kuigi numbrid oleks võinud vabalt olla ka vastupidised.

Poolajal sarjas treener mängijatega, kes ei suuda juba neljandat mängu järjest endast väljakul kõike välja panna. Ei oskagi kommenteerida milles asi, kuid kokkulepitud agressiivsusest ja mängule tublisti juurdepanemisest ei tulnud midagi välja ka seekord. Hoopis vastane oli see, kes saavutas kiire värava. Nimelt eksiti vasakäärel seinasöödu vastu (millest pooalajal räägiti, et tuleb mängida mehega, mitte joosta palli järgi), mille tulemusena toimetati täpne sööt karistusalasse, kus seikles meie meeste vahel kohalik mängija, kes mänguvahendi kindlat külma närviga puuri pani. Väravast indu saanud kehtnakad näitasid üles tõelist meeskonnavaimu ja üritasid kõigest väest. Vändra poistel ei jäänud sageli muud üle, kui näsa lihtsalt kaugustesse suurema ohu vältimiseks minema toimetada. Kahju on Toomase 1vs1 olukorra luhtamisest, mis oleks võinud mängu suhteliselt kindlustada. Nimelt erinevalt esimese poolaja sarnasest olukorrast üritas mees seekord palliga üle mängida ka vastase väravavahti, kuid jällegi oli parem viimane. Poolvõimalused tekkisid veel Rein Kontuse 16 meetri löögist, mille väravamees pillas enda ette, Kareli kauglöökidest, mis aga lendasid üle ja mööda ja paaril korral jäi puudu kiirusest, kui kaotati võidujooksus vastase kaitsjatele. Õnne ei olnud karistuslöögist ka Ranetil, kelle löök kolises postis. Kui mängitud oli üle poole teisest poolajast, siis hakkas Vändra poiste värava all juhtuma ja mitte vähe. Mitmel korral mängiti mängleva kergusega üle meie vasakäär, kust tihtipeale tekkisid ohtlikud momendid, millest üks ka väravalatti lendas. Üliohtlikud olid vastase nurgalöögid, kuid esialgu suudeti need raskustega siiski likvideerida. Korra panid vastased peale sellise turmtule, mida meie meeskond ei mäleta isegi mitme aastate tagustest mängudest. Nimelt ühel korralikul rünnakul sooritasid vastased kauglöögi, mille Jürgen suutis siiski tõrjuda. Mõni hetk hiljem raksatas taas väravalatt, kuid skoori siit olukorrast muuta siiski ei suudetud. Vaid paar minutit hiljem toiumus väravaesisel sagin, mille lõpuks klaaris väravajoonelt kaitses kindlalt tegutsenud Oliver. Vändra poiste külaskäigud vastase poolele jäid järjest harvemaks. Kui mängitud oli 92. minutit, siis tundus, et võit üliraskest kohtumisest siiski tuleb, kuid nii see paraku ei läinud. Mängu 93. ebaõnnestus Toomas Eieril lihtne pealöök, mis pidanuks lendama karistusalast kaugele, kuid kahjuks maandus pall hoopis üle otsajoone ja seega võimalus vastasel veel nurgalöögiks, mis olid senini olnud kõik väga ohtlikud. Vändra saatis kaitsma kogu oma meeskonna, kuid see mille Flora oli välja teeninud tuli siiski lõpuks ära, kui sellisel osustaval hetkel ei suudetud markeerida vastase mägumeest, kes palli meeste vahelt väravasse suunas. 2:2! Pall toimetati keskringi, söödeti veel paar korda siia-sinna ja kõlaski kohtuniku mängu lõpetav vile. Kahju, et värav just sellisel hetkel, kuid Kehtna FC Flora oli selle oma meeskondliku mängu, töö ja tahtega kuhjaga ära teeninud. Kehtna näitas selles mängus tõelist sisu ja kinnitas kõigile maamuna satsidele, et mängida tuleb olenemata seisust, seni kuni kohtunik on andnud oma viimase sirtsu! Tubli Kehtna!

Soovime tugevale vastasele edaspidiseks edu ja lubame, et sügiseses kordusmängus töötab ka meie masin paremini ja tuleb veelgi vihasem andmine!