Naistel algab teine ring

Peale pisikest pausi jätkavad naised taas madistamist jalgpallimurul. Pühapäevases kohtumises Vändras kell 11:00 on meie naiskonna vastaseks turniiritabeli neljas sats, Narva JK Trans. Sama võistkonnaga kohtuti ka hooaja esimeses mängus Narvas, mille meie neiud Kristel Eieri väravast tookord 1:0 võitsid. Loodame, et ka seekord õnnestub meie naistel suure publiku toega kolm võidupunkti koju jätta.

Küsisime võistkonnaga taas liitunud Reelika Turilt, mida arvab tema jalgpallielust.

Olid pikka aega mänguplatsilt eemal. Mis selle tingis?

Mõnda aega olid teised prioriteedid, aga nüüd on asjad oma tavapärasesse olekusse tagasi loksunud.

Kas tundsid puudust naiskonnast või mängimisest, et otsustasid võistkonnaga taas liituda?

Kõige rohkem tundsin ikka mängimisest puudust, kusjuures, mitte mängust endast, vaid kõigest sellest, mis sinna juurde käib. Mänguks ettevalmistumine, kontsentreerumine ning õige suhtumise leidmine. Ma küll osalen nädalas vahel kuni neljal mängul, aga see ei ole päris see, kui oma #20 all väljakule jooksed. Samas on ka inimesed tähtsad, suvalise tiimiga ikka ei oleks liitunud, aga siin on sõbrad ja sellest ei saa mööda vaadata.

Osalesid viimases kohtumises Pärnu JK vastu. Mis emotsioone ja tundeid mäng andis?

PJK on alati meile keeruline vastane olnud. Tegemist on naabritega ja iga eestlane tahab ju naabrist parem olla. Mängida oli jube hea, kohati keesid tunded platsil üle ja siis oli raske. Ootasin endast rohkemat, enesekindlusest jäi puudu ja seega olin kokkuvõtteks natuke pahane isegi enda peale. Pahane ja ülimalt õnnelik samaaegselt, /sülitan kolm korda üle õla/ ei mäletagi millal viimati peale mängu sain öelda, et ükski lihas-liiges vms ei valuta.

Oled leidnud endale töö ja hobi jalgpalli juurest. Kaugele sa tahad kohtunikuna jõuda?

Jalgpall on mu elus praegu tõesti nii üllatav kui see ei tundu esimesel kohal. Sihid on mul on kõrged, tahaks kõrgesse mängu välja jõuda. Ühel ilusal päeval ehk vilistan Allianz-Arenal Saksa naiste karikafinaali.

Oled vilistanud mitmeid rahvusvahelisi mänge. Kas need kohtumised on kuidagi teistmoodi vilistada, kui liigamängud?

Viimati oli mul naiste U19 koondiste Inglismaa ja Eesti sõprusmäng, mängude klass on natuke erinev ja raske on üle minna meeste jalgpallilt naiste jalgpallile. Kui oled ikka kuu aega neljandat liigat teinud, siis esimesed 5 minutit naiste platsil on raske. Rahvusvahelistel mängudel on kõrgem tase
kui Eesti meistriliigas, koondise tasemel naised mängivad väga puhast ja nauditavat jalgpalli.

Ütle ausalt, kumb meeldib sulle rohkem, kas mängimine või vilistamine?

Edetabel oleks järgmine: 1. rannajalgpalli mängimine 2. rannajalgpalli vilistamine 3. suure jalka mängmine 4. suure jalka vilistamine
Kokkuvõttes võib vist öelda, et siiski mängmine.

Mida tahaksid öelda võistkonnakaaslastele?

Tahaksin seda öelda, et vähem tuleb kägiseda omavahel ning solvuda selle peale, mida keegi platsi kõrvalt karjub. Mängida tuleb. Keegi ei õpeta selleks, et me halvemad oleksime.