Vändra JK Vaprus - Eesti Koondis 2:0!

Peale poiste mängu oli oodata vaid viiv ja oma etteaste pidi ära tegema ka meeste III liiga võistkond. Seekordseks vastaseks oli Eesti Koondis, kes olid mängule sõitnud täpselt 11 mehega. Tegemist oli siiski Retro Koondisega ehk kunagi meie väikest riiki esindanud meestega. Tuntuimatest jooksid täna Vändra vastu väljakule Toomas Tohver, Tarmo Rüütli, Erko Saviauk, Dimitri Skiperski, Ott Reinumäe, Marko Lelov, Arvo Kraam ja paljud teised kuulsad nimed. Ohtlikeks mängijateks osutusid veel noorema põlvkonna pallur Martin Taska, ründeäss Jan Õun ja kaitses lappis auke vanameister Enn Läänmäe. Meie poisid pidid seekord hakkama saama ilma noorteta ja vastu tuli minna niiöelda oma kogenud mängijatega. Mängu oli vaatama tulnud suur hulk pealtvaatajaid, kes ka valjuhäälselt kaasa elasid kõigele väljakul toimuvale. Võis eeldada, et vastane mängib sedasi, kuidas me neil mängida laseme ja nii ka läks. Koondis istus enamus ajast seitsme mehega oma karistusalas ja pani kõik augud kinni. Siiski tekkis üsna mängu alguses hea võimalus nurgalöögist Ranet Lepikul, kes ei suutnud taaskord paarilt meetrilt kera võrku saata. Vastane oli tark. Istus kaitses ja palli võites üritati koheselt leida ees kunagi kiirelt jooksnud Jan Õuna ja veel eelmisel hooajal Meistriliigas kaasa teinud Dimitri Skiperskit. Õnneks oli Vändra kaitseliin sedavõrd tugev, et erilist ohtu vastane esimesel poolajal tekitada ei suutnudki. Paaril korral üritati kaugelt, aga löögid olid selgelt kehvemad, kui need olid aegade hämaruses. Ka meie poisid üritasid üllatada kogenud Tohverit kauglöökidega. Kahel korral saatis palli lendu Ranet Lepik ja korra kolises väravalatt Egert Sultsi jalast. Sellest hoolimata jäi seekord lööke väravale väheseks, mille tulemusena mindigi poolajale 0:0 seisult.

Teine poolaeg oli sellesmõttes sarnane esimesele, et Vändra valdas küll rohkem palli, aga teravust luua ei suudetud. Aina enam suutsid omavahel sööta ka vastased, kuid ohtliku pealelöögini nad siiski ei jõudnud. Ohtlikud olid hoopis standard olukorrad, mis panid meie poisse tõsiselt pingutama, et karistusalas suured ja tugevad mehed löögile ei pääseks. Korra kiskus mäng ka ülimalt inetuks. Kooondise keskkaitse mees Priit Murumets kaotas võitluses Artur Ojalale ja andis viimasele korraliku hoobi. Loomulikult oli vaja Oliveril venda kaitsma minna ja siis läks lahti. Meeskond, kes peaks propageerima jalgpalli, lennutas meie poiste suunas sõnu ja vehkis käsi nii, et see oli kõike muud kui ilus ja lastes jalgpalliisu tekitamine. Kui kohe peale antud olukorda suutsid Vändra poisid veel värava lüüa, oleks peaaegu väljakul kakluseks läinud, kuna kogenud mängumehed appelleerisid olematule suluseisule ja Vapruse mängijad suutsid öelda vastasele halvasti. Siinkohal on kahju väikestest lastest, kes staadionile olid tulnud. Toon näite pallipoisi suust, kes ütles peale mängu, ET TEMA EI TAHA KUNAGI EESTI KOONDISES MÄNGIDA, KUNA SEAL ON NÄRVIHAIGED! Need olid sõnad lapse suust, kes peaks ise juba aastate pärast tegusid väljakul tegema. Mehed koondisest mõelge sellele, miks te seda mängu mängite? Te peaks olema kangelased mitte antikangelased meie pisikeste silmis ja see käitumine oli küll kõike muud, kui ühtedele väärikatele meestele peaks kohane olema. Siinkohal ei saa rääkida kõikidest mängijatest, kuid need mõned rikuvadki ju üldpildi. Peale Vändra väravat püüdsid koondislased siiski oma mängupilti parandada ja nipetnäpet neil see ka õnnestus. Võib öelda, et kodusats jäi hetkeks isegi surve alla, kuid väravat mängust oli kuidagi raske tahta. Ohtlikud olid endiselt standardid, mida kogunes üsnagi palju, kuna kisa ja laiutamist suurekaalulise ründaja poolt ei saanud kohtunik ometi kahe silma vahele jätta. Õnneks tegutses kaitseliin ja puurimees Toivo kindlalt ja likvideeriti kõik poolikudki ohud. Peale pisikest peataolekut kosusid ka noored mängumehed. Prooviti igati pidi, aga väravalukk oli ikka suletud. Selgelt oli näha kuidas vastane väsis. Väsimusest tehtud viga maksis lõpuks ka kätte. Keskväljal liialt pikalt ettevõetud palli napsas vastaselt Ranet, kes mänguvahendi ka kiirelt vasakusse äärde toimetas. Seal sai nooruse uljus vanakeste kogemusest võitu. Nimelt mängis oma mehe üle nooruke Toomas Mangusson, kes leidis täpse sööduga karistusala keskelt teise Toomase, kelle siseküljega suunatud löök viis Vändrakad juba kaheväravalisse eduseisu. Peale teist väravat oli sisuliselt tulemus selge ja võib öelda, et mõlemad meeskonnad ootasid lõpuvilet. Ühed seepärast, et kolm silma tabelisse saaks kanda ja teised seetõttu, et saaks kiirelt piinadest lahti ja koju puhkama minna. Vahepeal lubasid veel kogenuimad pallurid meie poistest putru teha ja õigel hetkel ära murda, aga see selleks. Oma viimast sõna siiski Koondis ei olnud veel andnud. Kohtumise viimastel minutitel tekkis Jan Õunal supervõimalus 1vs1 olukorrast, kuid meie kindamees luges vastase mõtteid ja nurjas külalise löögi- kuigi suurte raskustega. See võimalus lõpetas ka mängu. Toivo lõi palli kõrgele õhku ja kõlaski kohtuniku lõpuvile.

Omamoodi tore oli vanade kaladega madistada, kuid kuidagi mõru maik jääb mängust siiski suhu. Edu vastasele edaspidiseks ja loodame, et sügisene kordusmäng toimub sõbralikumas õhkkonnas.